2. nädal

 

Täna sai läbi meie teine nädal Prantsusmaal. Siin elamine tundub juba päris loomulik, ei pea enam kogu aeg teineteisele meelde tuletama, et elame nüüd siin ja niipea siit veel kusagile ei lähe. Ja selle ajaga on juba ühtteist ka siinsest elust-olust selgemaks saanud. Aga sellest allpool. 

Teisel nädalal jätkasime puutöö tunnis oma akantuse lehtede väljalõikamisega. Seda ainet annavad meile kaks erinevat õpetajat. Ühel on kindel metoodika, töö toimub etappidena, vahepeal näidatakse kõigile vigu ja räägitakse õpilastele skulptuuri põhitõdedest ja harmooniast. Teise õpetaja tunnis mängis kirikumuusika ja ülesandele lähenemine oli loomingulisem ja vabam. Nädala aega pusimist ja leht oligi valmis. Voilà! 

Tore oli ka hindamisleht, mille alusel hinnatakse iseseisvust ja erinevate tööetappide korrektsust. Päris molluskid ei tahaks küll olla. 

Jätkasime ka oma toolide kallal töötamist. Uskumatu, kui keeruline ja füüsiliselt raske võib olla see töö, mida hiljem isegi näha pole! Käed valutavad, sõrmed on katki, küüned tagurpidi ja selg jääb päeva lõpuks päris kangeks. 

Lisasime veel ühed nöörid vedrude kinnitamiseks ja katsime vedrud katteriidega. Seejärel kinnitasime vedrud katteriide külge. Katteriidele tegime aasad, mille vahele läks merihein. Enne seda tuustisime ja puhastasime seda sõlmedest. Sellele läks peale järgmine katteriie ja kinnitasime servad. Nüüd oli järg istme keskmise osa käes, mille kinnitasime nööriga läbi tooli. Pika, mõlemast otsast terava nõela eest hoiatas meid õpetaja, et sellega nalja ei ole ja see on väga ohtlik riist. Tooli sisse nõela püsti ei tohtinud panna. Parem nõel jalas kui silmas! Ja siis algas lõputu agoonia istme serva sättimisega. Kui endale tundus juba täitsa hea tulemus, tuli õpetaja ja lasi seda uuesti ja uuesti ja uuesti teha. Meel hakkas mõruks ja närv mustaks minema ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, läks Liisi tooliraam katki. See tõmbas isegi õpetaja tõsiseks. Õnneks sai raam kahe kruviga parandatud ja töö võis jätkuda. 

 

Kolmapäeva hommikul toimus meil üks ja ainus restaureerimise tund. Restaureerimiseks on koolis erinevast ajastust mööblit, isegi Versailles'i lossist. Väga rõhutati eseme eelneva uurimise olulisust, et restaureerima hakates oleks täpselt teada selle ajastu, materjalid, kuidas sel ajal mööblit valmistati, kinnitusviisid, jne. et kõik oleks võimalikult autentne. Õpilased teevad enne tööle asumist väga põhjaliku uurimistöö, esitlevad seda õpetajale ja valitakse parim viis töö tegemiseks kasutades nii kaasaegseid kui traditsioonilisi töövõtteid. Huvitav on vaakumiga tehnoloogia, mille abil puhastatakse esemeid mustusest. Sama vaakumitehnoloogiat kasutati ka kumeratele pindadele spooni liimimisel, Kuna me ei tea restaureerimisest midagi, siis lükati meile ette spoonitud plaadid, anti tupsud kätte ja pidime hakkama lakkima shellakiga ehk prantsuse lakki tegema. Kõik tundus suht lihtne ja loogiline, samas ka natuke nüri. Peale 3 tundi nühkimist tuli Monsieur ja karjatas "No, c'est catastrophe!" Surus meile pihku liivapaberid ja käskis plaadid puhtaks teha. Voila! Kogu meie töö ja vaev. Õnneks algas söögivahetund ja saime sabad sorus sööma minna. 

Reedel on lühike päev, kuni 13.00, ja meil puutöö tund, kus klotsidest sõlme tegime. Saime kõik jupid valmis ja lootsime, et paneme klotsid sõlmeks kokku ja saame seega nädalale uhke punkti panna. Aga voilà! klotsid ei klappinud, ei saanud seda kokku õpetaja ega teised õpilased. Õpetaja soovis head nädalavahetust ja surus klotsid pihku. 

Bon weekend!  

Ilm

Kevad siin kandis on täiesti omaette nähtus. Küll oleme erinevate ilmaennustuste järgi üritanud aru saada, mis nädala jooksul toimub, aga täppi lähevad need prognoosid üsna harva. Päeval lubatakse päikest, vihma ja tuult ja mida kõike veel ja midagi nendest variantidest ikka sobib. Peale kahenädalast siin elamist oleme juba mõned omad tähelepanekud teinud, näiteks et reedel on eriti tugev tuul. Sel reedel oli tõsine tegemine, et kooli jõuda. Tuul oli nii tugev, et väiksemad õpilased oleks teelt kõrvale pühkinud.  Kohalikud räägivad, et just märts on väga muutliku meelega. Väidetavalt pidi kõige täpsema ilmaprognoosi saama Meteofrance äpiga. Seega ikka kihiline riietus, saab vastavalt vajadusele kombineerida. 

Toit

Prantsusmaa ja toit! See teema on ammendamatu ja sellest on kirjutatud lõputult. Suur riik, kus palju erinevaid piirkondi oma erinevate roogadega, hea toit on au sees igal pool. Meie kandis, Haute-Garonnes ja Languedocis, on näiteks kohalikuks toiduks "cassoulet" ehk oapada lihaga. Revelis otsida sibulasuppi või rannakarpe pole eriti mõtet. Väike koht ja need ei ole selle kandi toidud. Küll aga on siit kandist pärit foie gras, millest ka varem kirjutasime, aga just pardi foie gras ja mitte hane oma. Jällegi selle piirkonna eripära. Küll aga on Revelis imeline pizza restoran  Mongelli! Seda soovitavad kõik ja peale oma esimesi pitsasid seal saime aru miks. Mongelli on pitsakett Toulousi kandis, mis on võitnud mitmeid vingeid auhindu ja õigusega. 

Prantsusekeelsest menüüst võib ju huupi toitu valida, aga siis peab ka valmis olema, et taldrikul võib olla aju või neerud või sea seedetraktist tehtud vorst. Prantslased toitu ei raiska ja mis kööki jõudnud süüakse koos saba ja sarvedega, midagi ei lähe raisku. 

Huvitav on jälgida koolisööklas, kuidas kõik lapsed söövad ilusti noa ja kahvliga korralikku koolitoitu, mis koosneb alati eelroast (salat, lihalõik), suurest praest, kus peale liha või harvemal juhul kala ja riisi vms. on ka alati lisaks köögiviljad. Kõht saab täis ja koolipäeva lõpuni võid keskenduda õppimisele. Koolis ei ole mingit snäki- ega joogiautomaati ega läheduses toidupoode.   

Pühapäev on püha päev!

Kui laupäeval on linnad rahvast täis ja käib vilgas elu, siis pühapäeval on isegi sellised suuremad linnad nagu Toulouse täiesti välja surnud. Hommikul ei saa isegi kohvi kusagilt, restoranid ja kohvikud avavad lõunaajaks, et siis kiirelt inimestel kõhud täis sööta ja paari tunni pärast jälle uksed sulgeda, Hetkega on restoranid rahvast täis ja järgmine hetk on jälle vaikus. Poed on kõik kinni, väiksemates kohtades ka esmaspäeviti. Pühapäeviti käiakse kirikus ja ollakse perega. Sellega tasub kindlasti arvestada, kui siin ringi reisida.