Week-end!

 Seekord võtsime suuna Vahemere poole. Pisut murelikuks tegi teadmine, et toimuvad streigid ja seetõttu võib ka igasugune liikumine olla häiritud. Kuid kõik läks ootamatult sujuvalt, nagu meil siiani ikka. Seekord ei sõitnud me Toulouse'i vaid hüppasime reedel otse koolist bussile, mis viis Castelnaudarysse, mis on Revelile oluliselt lähemal ja kust väljub ka buss Narbonne'i, mis oli meie sihiks. Istusime ilusti bussijuhi seljataha ja sõit lõunasse algas. Kuid seoses streikidega olid palju rongid ja ka bussid ära jäänud ning bussisõidust kujunes omaette elamus. Bussipeatused erinevates linnades olid täis nõutuid ja mures inimesi, ikkagi reede pealelõuna ja kõik tahtsid kuhugi sõita. Hoolimata kaosest võis kuulda vaid kerget ärritusenooti või väsimust inimeste hääles, prantslased on streikidega harjunud, protestitakse ju ka nende õiguste eest ja bussijuht pole milleski süüdi. Sõit kujunes päris meeleolukaks, bussijuht võttis sujuvalt ekskursioonijuhi rolli, haaras mikrofoni ja suhtles rahvaga, kõik kõkutasid naerda, aina enam tulid teemaks mõni hea veini "cave" või "chocolaterie", mida mõni kohalik soovitas. Tunni aja jooksul muutus ka ümbritsev loodus, maalilised rohelised maalapid ja kollaka mullaga põllud ja mäed asendusid järsku siledama ja kivisema pinnasega, mis olid kaetud hoopis teistsuguste puude ja põõsastega, hakkasime jõudma Vahemere äärde. Bussisõit mööda Langedoc-Roussillon piirkonna veiniteid, mõlemal poolel teed väänlemas veel lehtedeta viinamarjaväädid, aegajalt paistmas uhked veinimõisad. Selles piirkonnas on veini tehtud juba alates 6000 aastast eKr. 

Lõpuks jõudsime Narbonne'i, kuid kuna meie esialgne plaan oli ööbida rannaäärses suvituslinnas, siis hüppasime Narbonnest veel bussile, mis sõidab mööda randa ja olimegi tunni pärast kohal. Aga tõsiasi on, et hooajavälisel ajal on selline koht tõesti nagu kummituslinn, kuigi suvel on seal kindlasti tõeline melu. Tühjad tänavad, akendel luugid ees, restoranid ja kohvikud suletud. Pistsime varbad korraks Vahemerre ja hakkasime siis kiirelt otsima võimalust tagasi tsivilisatsiooni pääsemiseks. 

Õnneks on inimesed abivalmis ja sõbralikud ning pääsesime enne pimedat tagasi Narbonne'i. Sellega aga seiklused selleks päevaks veel ei lõppenud. Selgus, et Bookingu kaudu võetud majutus oli topeltbroneeringuga ja keegi juba mõnules seal. Meie aga rahast ilma ja tänaval. Taaskord au ja kiitus hoolivatele inimestele! Korteriomanik istus koos meiega tund aega ja ootas lahendust, tegi meile isegi joogid välja ja viis lõpuks autoga uude ööbimiskohta. 

Järgmine päev oli päikseline ja soe, saime nautida Narbonne'i kogu tema ilus. Linn asutati roomlaste poolt 118 eKr ja sealt läks läbi via Domitia, esimene roomlaste tee selles piirkonnas.  Võimas Narbonne'i katedraal, mis jäi omal ajal erinevatel põhjustel lõpuni ehitamata, on sellegipoolest üks Prantsusmaa kõrgemaid katedraale. Sattusime seal lõunapaiku jalutama, kui valvuriprouad ühel hetkel "Bon appetit" soovisid ja meid kindlameelselt uksest välja juhatasid - aeg oli lõunat süüa. Mida väiksem linn, seda rangemad on söögiajad ja neid tasub jälgida, kui ei taha nälga jääda. Kõhud head-paremat täis läksime tagasi muuseumi ja kunstisaali, kus oli väga ilusaid väljapanekuid keraamikast ja araabiateemalist kunsti. 

Narbonne'i läbib Canal du Midi, 360 km pikkune kanal, mis saab alguse Toulousest ja jõuab Vahemerre. Canal du Midi rajati 1667-1681. ja see kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. See on üks populaarsemaid ja kaunemaid laevatatavaid kanaleid Prantsusmaal, mis lookleb läbi viinamarjaväljade ja erinevate linnade. Narbonne'is oli kanali ääres antiigilaat, kuhu olime lootnud sattuda. Palju põnevat mööblit ja muud kraami, inimesi ja koeri, ideaalne jalutuskäik ilusa ilmaga. 

Pühapäeva hommikut alustasime turult, sest teadsime juba, et kuigi linnad on pühapäeviti välja surnud, siis turult saab kohvi ja saia ikka. Igaks juhuks alustasime aegsasti tagasisõitu, et viimasest Reveli bussist mitte maha jääda. Kõik tundus juba sujuvat, aga väikese valearvestuse tõttu leidsime ennast vihmasest ja külmast Castelnaudaryst, vaid poole tunni kaugusel kodust, kuid esimene buss sinna läks alles järgmise päeva hommikul. Seega tuli oodata paar tundi järgmist rongi, et sõita ikkagi Toulouse'i ja sealt jälle tund aega tagasi Revelisse. Nii möödus see pühapäev peamiselt teel olles, kord kodu poole, kord kodust jälle kaugemale liikudes.