Viimane koolinädal ja cassoulet

  Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama sellest, et tänaseks on möödunud juba kuu aega päevast, kui Prantsusmaalt tagasi tulime. Tasapisi oleme oma koduse argipäeva rutiiniga jälle ära harjunud. Kevad hakkab siin lõpuks nii kaugele jõudma nagu see Revelis oli siis, kui sinna jõudsime ehk et see kõik kokku on pisut segadust tekitav. Aga meenutame rõõmuga viimast koolinädalat ja vabu päevi imelisel Prantsusmaal.  

 Viimasel nädalal jätkasime oma toolide istmeosa läbiteppimist ja tegime "brylli"?? tooliserva (kuna me eestikeelse juhendajaga pole seda tööd kunagi teinud, siis on meie traditsioonilise polsterdamise terminite koha peal ka üks suur küsimärk). Tõehetk saabus siis, kui Monsieur Murgaz joonlauaga mööda raamiserva tõmbas ja näitas, kus istme serv peaks rohkem väljapoole ulatuma. Kõik need sada asja, mida kogu aeg pead jälgima ja meeles pidama ja siis veel lisaks see oluline moment. 

Järgmise kihina läks toolidele peale kookoskiud, millele läks omakorda peale valge katteriie. Jälle silud ja patsutad ja kohendad ja pingutad. Lõpuks teksidega kinni. Ja siis selgub, et mingis varases etapis on mõni nael seal, kus ta olema ei peaks ja saab takistuseks järgmise kihi kinnitamisel. 

Päris korralik apsakas oli tekside löömine sellesse raami osasse, mis hiljem ilusti näha jääb. Ei hakka siin nimesid nimetama, aga usina haamritöö ja samaaegse Eesti-teemalise viisaka vestluse tulemusena sai üks tooliraam küll alatiseks augud külge. Õnn, et tegemist kooli õpperaamiga ja mitte mõne päris tooliga. C'est catastrophe!!

Igal juhul siis, kui arvasime, et toolid saavad enne kooli lõppu valmis ja küllap meil jääb aega ülegi ning jõuame lõpuks ka Reveli puidu- ja marketriimuuseumis käia, selgus, et teeme ka seljatugede polsterdused, ehk et jõudsime toolid väga napilt valmis. Arvutasime kokku, et meil läks ligi 80 tundi ühe tooli tegemisele. Voilà!

Puutöös lõpetasime oma vihaga taotud viisnurkade projekti ja saime õnneks uue töö. 

Tahtsime teha sama, mida teised õpilased, Louis XIV stiilis taimenikerdust. Õpetaja küll korraks kahtles, kas see liiga keeruline ja ajamahukas pole, aga nõustus. Saime üsna peagi aru, et tal oli õigus. Võrreldes esimese lehega oli see palju keerulisem, palju erinevaid etappe ja tehnikaid. Lõpuks võtsime oma poolikud klotsid kaasa, eks paistab mis neist saab.

Kuna ilmad olid ilusad ja õhtud valged, siis jalutasime ühel õhtul peale kooli Saint-Ferréol järve äärde, mis on koolist umbes poole tunni kaugusel. Kuna me mingit jalgrada sinna ei leidnud, siis läksime mööda maanteed. Teed siin on niigi kitsad ja käänulised ning ega autojuhid eriti õnnelikud ei ole, kui mingid tegelased veel teeservas tuiavad. Mingit kergteed jalgratturitele või jalakäijatele pole, päris õudne on vaadata, kui mõni rattur teeservas väntab. Järve ääres oli väga ilus, mitu restorani ja kohvikut, aga loomulikult kõik veel kinni, sest pole hooaeg. Suvel võib siin tõesti tore olla. 

Meie viimasel koolipäeval oli meile tunniplaanis märgitud terve päev marketriid. Ootasime seda suure põnevusega. Päev algas aga hoopis spordipäevaga, kogu kool oli dressides, õues tümpsus muusika ja koolinoored pidid mitu ringi jooksma. Solidaarsusest ühinesime ka nendega, jalutades väärikalt ühe ringi kaasa.

 Ja siis algas marketrii tund. Õpetaja pani ühe väga abivalmi ja hea inglise keelega noormehe meid juhendama. See, mida need õpilased seal teevad ja see, kuidas me ei suutnud isegi kõige lihtsamaid kujundeid normaalselt välja lõigata, oli üsna masendav. See tohutu täpsus ja detailsus! Kuidas need silmad seda koormust vastu peavad! Lõpuks hakkas Monsieur Mittoul meist vist hale, ta tuli ise ja seletas rahulikult, kuidas peab kuulama sae häält ja et kogu protsess on nagu autosõit, kuidas kurvi võtta ja kuidas käsi hoida. Jällegi mingid väga olulised õpetussõnad ja näpunäited ning kohe läheb asi paremaks. Ja tuju ka! Samas täiesti mõistetav, et vaid neljaks tunniks marketriisse sattunud õpilastega polegi midagi peale hakata. Pigem saadki aimu, kui spetsiifiline ja peen see töö on ja kas see võiks sulle sobida. Meenutas meie lühikest restaureerimise kogemust, aga õnneks ei lõppenud seekordne tund katastroofiga. 

Sellega lõppeski meie koolilapsepõlv Revelis. Kahju oli lahkuda ja hüvasti jätta, see oli üks väga tore aeg. Loodame, et kõik meie kaasõpilased saavad ilusti oma projektid valmis ja praktikad kaitstud ning et nad endale tööriistadega viga ei tee. Kinkisime koolile värskelt ilmnunud raamatu "Eesti talutool", ERM-i näituse "Nelja jalaga maa peal. Eesti talutool" trükise. Kõhklesime, kas söandame puutöö õpetajale ja meie Erasmuse mentorile, Monsieur Gardeile, kinkida ühe kadakaseibidest kuumaaluse. Võrreldes akantuselehe ja kuldamisega tundus see kuidagi eriti primitiivne. Aga mis seal ikka, sellised me oleme ja siit me tuleme, oma päritolu ei tohi häbeneda. Kirjutasime juurde, et kadakas pole küll  nii kaunis kui akantus, aga lõhnab see-eest hästi. Lastele jagasime kommi ja shokolaadi. 

Merci beaucoup, Lycée professionnel des métiers de l'ameublement!

Viimase nädalavahetuse olime jätnud Toulouse'ile. Olime sealt ju korduvalt läbi sõitnud või seal ümber istunud, põgusalt peatunud, aga nüüd jäime paariks ööks paigale. Kui siiani oli ilm olnud küll heitlik, aga siiski üsna armuline meie suhtes, siis Toulouse'is saime tunda tuulist ja vihmast kevadilma. Sel aastaajal peaks seljas olema põhimõtteliselt kõik alates T-särgist ja lõpetades vihmakeebi ja sulejopega, sest ainult kihte vahetades ja kombineerides saab ennast sellise ilmaga mugavalt tunda. Prantslased ise lohutavad, et selline see märts kord juba on, aprill pidavat palju parem olema. 

Toulouse´is käisime Jakobiinide kloostris, mis on omal ajal mõjutanud gooti stiili kujunemist ja mängis olulist rolli usuelus. Väljast pigem kindlust meenutav hoone üllatab sisenedes oma kõrgete palmipuud meenutavate sammaste ja võlvide ning siseaiaga. Põnev väljapanek dominikaani munkade igapäevaelust tutvustab ka füüsilise töö meditatiivset mõju vaimule, mida me Revelis ise ka tunda saime.

Vihmasabinate vahel õnnestus ikka natuke ka väljas olla ja parkides jalutada. 

Õhtu saabudes oli eesmärk leida restoran, kus lõpuks ära proovida kohalik toit "cassoulet", millest meile nii palju oli räägitud ja mis juba omaette naljaks oli saanud. Ja seal ta oli! Oapada, mida on valmistatud ligi 15 tundi ja kus peale ubade on veel hanerasva, pardikoib, vorsti, peekonit, lambaliha ja puljongit. Vot see oli nüüd küll selline taldrikutäis, et siiani läheb seda pilti vaadates olemine raskeks. Tõsine talupoja toit, peale mida võib adra ette minna. Igal juhul ära me ta proovisime ja mõistsime ka, miks noored koolis itsitasid kui turskemad meesõpetajad casssoulet´d ülistasid. Bon appetit!

Sellega saabki meie reisikiri ühe rammusa punkti. 

Oleme väga tänulikud, et saime õppida Prantsusmaal oma ala meistrite käe all uusi oskusi.

Aitäh Haapsalu Kutsehariduskeskusele, Revel Lycée professionnel de l'ameublement'le ja Erasmuse programmile selle suurepärase võimaluse eest! Aitäh meie õpetajatele HKHK-s, Janne Muuli ja Marek Tarkin! Aitäh Reveli õpetajatele: traditsioonilise polsterduse õpetajad M. Murgaz, M. Dufresse ja M. Perez; puutöö õpetajad M. Gardeil, M. Crot ja M.Lombarte! Aitäh meie õppereisi korraldajatele Heli Nõu HKHK-st ja M. Batifoulier Revelist! 

Merci et au revoir!